2008 vs 2011
Nagu näha, siis kolme aastaga võib nii mõndagi muutuda. Lumi võib näiteks ära sulada.
2008 vs 2011
Nagu näha, siis kolme aastaga võib nii mõndagi muutuda. Lumi võib näiteks ära sulada.
November 2011. Vana-Pääsküla.
Ja kuni ma kotist fotokat koukisin, lahkus olukord ja polnudki enam midagi pildistada. Hakka või näpp päästikul ringi käima või siis parema kaameraga telefoni otsima. Kuigi selle olukorra lahendas ta päris usutavalt ära. Ses mõttes, et see peakski nüüd esimene telefoniga tehtud pilt siin blogis olema. Igatahes. Ilusa ilmaga päev oli. Kuigi enamuse sellest tuli toas seina või paberit vaadates veeta. Noh, vähemalt tõusu ja loojangu nägin ära.
Aprill 2011. Milano.
Et keegi öelda ei võiks, et olen plikad rahule jätnud ja nüüd pildistan ainult puid ja maid. No aga näha on, et käsi ikka värises kõvasti. Väheke ehk sai varjata seda, sest kujutate ette, seekordne katse PSE arvutisse vedada läks esimese raksuga õnneks ja värk hakkaks tööle ka. Pidi ju siis jämmima. Ainult pildi suurust ei oska ma selle programmiga veel muuta. Liiga peen ilmselt. Jõuad sa siis nende igaaastaste uuendustega kaasas püsida.
Siis, siis, siis
September 2011.
Vikerkaare all kasvavad Virumaa õnnelikumad kartulid. Mahedusest rääkimata. Need tuhlid teavad mis on käsitöö ja kõplamine, aga kuulnudki pole nad kunstväetisest, 6 korda külas käivast lehemädaniku pritsist ega umbrohumürgist.
Ja selle teema lõpetuseks väike videolugu ühendatuna slaiaidprogrammiga sellest viimasest rabaskäigust. Videot oleks rohkemgi, aga telefon andis miskipärast hangunud pildiga klipid välja. Ei tea miks. Äkki mälukaardi viga?
Tähelepanuvääriv asjandus on selles loos on 14 sendine purgipriimus. Lausa silmnähtavalt suured leegid on tegelikult tingitud sellest, et unustasin sisestamisava sulgeda ja sealt pani siis leek välja. Ilmne piirituse raiskamine. No ja potikesel polnud kaant ka peal. See võis keemaminekut pidurdada. Aga sooja ja vaikse ilmaga saab pool liitrit vett keema veerand tunniga. Ikka vähem jama kui lõkkega.

Juuli 2011. Kakerdaja raba.
Kui kell 5 rabasse jõuda, siis võib see juba sutsuke hilja olla. Puder, rohke võiga, hakkab juba vaikselt jahtuma ja polegi seda auru enam nii palju näha. Laisku lohutab, et iga päevaga jääb kuldne ketas nüüd minuti või kaks hiljemaks.

Nuusutab, otsib, vaatab ja ei näe. Juuli 2011. Kõrvemaa.
Stseen nagu Ши́шкин’i maalilt kuigi tegelikult oli juba lõunane aeg. Nah, mul oli lühike pintsel ainult kaamera küljes, lõuendit tuli pärast kõvasti kärpida. Vahemaa modellidega vähem kui sada meetrit, aga ju ma olin siis piisavalt puine, et metsast ei eristunud. Ise mõtlesin, et mis siis teeb kui märkab.. Veidi hiljem sain teada. Väike müra, üldse mitte tahtlik, tegi mu nähtavaks ja.. Ja elukas pani loomulikult plehku. Ise minust 4 korda suurem, hambuni relvastatud, küünistest rääkimata, aga eks siis elu ole õpetanud umbusklikuks.
PS. Maasikaid on tõepoolest palju. Küll oleks puginud. Aga ainult hoo pealt saab suhu toppida. Iga maasikat valvab 7 sääske. Kui seisma jääd, oled sekunditega tühjaks imetud.
Detsember 2008. Batu, Kuala Lumpur, Malaisia.
Jaanuar 2009. Ta Prohm, Angkor, Kamboža.
Nagu ikka soojade ilmadega juhtub, et mul õnnestub külmetuda. Seega lähipäevil on kodumaa metsade ründamise plaan peatatud. Kaevan hoopis mööda pilgeni täis kõvaketast ja otsin vaba ruumi. Kus on, sealt tuleb ära võtta. Selle reisi kaustas oli 1600 pilti. Polegi neid mitu aastat vaadanud. Pärast kõva rassimist õnnestus nii 200 ära kustutada. Valimine on raske. Peaks vist vähem klõpsima. Vaatasin ära filmi Andy Kaufmanist – “Man on the Moon”. Kole tüütu. Saab rõõmuga kustutada. Nojah, uut kõvaketast ostan ma ka juba aasta otsa.

Härrasmees oma topsi järelvalveta ei jäta…

… sest kui korralikult ei loodi, võib horisont viltu minna.
Maal on meil ikka maised Jaanid. Neist võiks ka muid argiseid pildikesi jagada: vihateost ja aiapostide saagimisest; lõkkest ja tuleroa kogumisest; grillimisest ja söömisest, õllemasinast ja joomisest; heina niitmisest, kaarutamisest, riisumisest, kärpa panemisest ja lakka ajamisest; maasikatest ja lagastatud metsast; traktori- ja rattasõidust; pildistamisest ja filmimisest kasvõi. Aga see on üldse esimene kord kui kartuli rohimine pildile on jäänud. Tähtis töö jäägu jäädvustatuks.

Märts 2009. Supilinna serv.
Kui sul on näiteks 300 pilti, siis kuidas sa selle kõige õigema välja valid? Näib, ükski ei anna edasi seda inimolemust mis su pea ja silmade kööstöös on valminud. Kui sa ei oska oma ettekujutust ettegi kujutada – on ainult tunne, nägemust mitte. Noh, näppimine reaalsust ei lisa, tõesti. Pildi näppimine, siis. Aga äkki aitab leida mingi iseloomuliku joone. Või kuidas ma sellele pihta saan? Joonistamise õpetaja imestab pidavelt, et ma ei suuda tabada asjade olemust, täpsest kujutamisest rääkimata. Mis on kipskäe olemus? Palju sel ikka sisu on. Peaks lihtne olema. Lihast ja luust naisel on rohkem tahke. Kas ühekülgset inimest on kergem kujutada?