August 2016. Piusa.
Taasiseseisvuspäeva hommikune rong toob lõunaks Tartust Piusale käputäie inimesi. Enamus neist läheb Piusa külastuskeskusesse, ühele või teisele poole letti. Külastajad võtavad vaadata väikest näitust, filmi ja giid viib korraks koopasse ka. Ega väga kaugele ei lasta, sest need koopad pole kuigi stabiilse laega ning nahkhiired ei armasta suurt külalisi, aga sammastiku näeb ära. Ülejäänud koobastik on kõik põhimõtteliselt sama. Kohvik on siin ka. Pannkookidega. Ja kuigi Piusa külas elab ametlikult vaid 2 inimest, siis suviti elu keeb. Parklas on jäätiseputka, jaama juures keraamikakoda ja toidupood. Viimases on letid tühjad kui muiste – saab ainult maiustusi, karastusjooke ja külmutatud pitsat. Abiks ikka.
Edasi..
Telefonis RMK matkatee rada ja Piusa külastuskeskusest ostetud kaart taskus pole eksimist karta. Tore kaart – mõõtkava 1:20275, välja antud aastal 1997 ja hind 20 senti. Väga polegi midagi selle ajaga muutunud. Saaks tegelt teetähiste järgi ka kohale, aga ikkagi tore teada kus oled. Piusa lõkkekohas on perekond Tartust. Tulid sama rongiga ja lähevad pärast väikest grillimist jälle tagasi. Rohkem matkajaid teel ei kohanud. Edasised 8 kilomeetrit olid palavad ja igavad kruusateed; Lindorast pöörab rada metsavahele ja jõuab peagi jõe äärde.
Kui Härma lõkkekoha niit täis pakkida, mahuks siia ilmselt sadu telke. See niit on siin niidetud ka, paljud teised on ikka päris metsikud. Laupäeva õhtupoolikul polnud siin aga kedagi, kuigi metsateel oli tihe liiklus. Seenelised-marjulised ja turismitalude külastajad. Väikese autoga ei riskiks siit edasi sõita, sest ojake tuleb teele.
Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim. Rada läheb siit üle jõe ja mööda kanjoneid mäe otsa. Natuke nagu mägimatk kohe.
Einojah, müüridest puudust ei tule ja kõik on nii kole ilus.
Kiirevooluline ja külm Piusa jõgi on piiriks Võrumaa ja Setomaa vahel. Sillad ja koolmekohad ühendavad erinevaid maailmajagusid.
Make lõkkekoht Makõ müüri jalamil. Kohe vasakul on jõgi ja ülal kruusatee. Kui seal teel peaks keegi ka sõitma, siis seda ei kuule. Põhiliselt selle pärast, et niigi häälekas jõevulin siin veel müürilt vastu kajab ja kõik muud helid matab.
Õhtusöögiks kaerahelbepuder mustikate, pohlade ja banaaniga. Kodumaa loodusest, eksole. Ja see loodus kondenseerus öösel väga niiskeks vedelikuks. Telk oli hommikuks läbimärg ja seega äratus ka varjane. Viimase lõigu sai siis väga rahulikult võtta. Peatuda ja vahtida. Õnnestus näha jäälindu. Isegi kahte. Või mis sa seal näed, nad lendavad nii kiiresti, et ainult nagu piiksuv säde vuhiseks mööda.
Ei tea millal Vahtsõliinast Vahtseliina sai ja millal ta Vana-Vastseliinaks nimetati, aga piiskopilinnuse ehitamist alustati siin paastumaarjapäeval, 25. märtsil 1342. Omal ajal oli tähtis palverännaku- ja indulgentsiäri keskus. Viimased 300 aastat pole linnust enam tarvis läinud, uuemal ajal on hakatud asja jälle kõpitsema. Kõrval asuv pirakas kõrtsihoone on muuseumiks kohendatud ja vanas sepikojas kohvik. Pannkookide ja värkidega. Seal saigi 25km jalutust läbi.
Bussisõit on ajavõit. Samadest jalgratturitest saab mitu korda mööda. Maakonnaliinid on mõnikord ikka toredad turimisatraktsioonid ise. Ja sees on Wifi.
Koidula jaamast saab jälle rongile istuda ja Tartusse tagasi sõita. Edasi siit ei saa, edasi on Venemaa.