Augustis sai käidud väikesel rattatuuril mille sügavamaks filosoofiliseks ja teaduslikuks eesmärgiks oli täpselt ära mõõta vahemaa Sondast Jõhvi. Mõõtmine kestis 4 päeva ja tulemuseks sai umbes 300 kilomeetrit.
Kiviõli seikluskeskuse mäe otsas pistis kena päike, jalamil juba sadas. Vaat, on alles mäe ehitanud tegelased.
Et mägesid ehitada on vaja see materjal kuskilt saada. Lihtsaim moodus selleks on suured kraavid kaevata. Pärast lased troopilise vee kraavidesse ja saadki veekeskuse.
Teine moodus kiva koguda on need maa seest välja uuristada. Vana kaevur räägib kuidas see käis. Kõige olulisem punkt, et kõik kivid on saanud naisterahva kätt tunda. Nii need mis ahju läksid kui ka need millest igasuguseid mägesid ehitati.
Aga nendes maa-alustes urgudes toimetasid siiski enamasti mehed. Mis seal viga. Talvel soe, suvel jahe. Elektrifitseeritud metroo aga sõitis ja.. sõidab tänapäevalgi. Tööd tuli ka muidugi natuke teha, aegade jooksul lasti Kohtla-Nõmme kaevandusest välja 48 329 542 tonni toodangut. Mingi kerge 50 miljardit kilo.. Ja see on ainult üks väike kaevandus.
Kalina järve ääres pole kuigi palju kindlat maad, õõtsuv niiskus pigem, aga päikeseloojangud on seal ilusad organiseeritud. Ega väga palju kõvadust pole tegelikult ka järve all. Üsna ime, et vesi pole mõnda urgu ära läinud.
Järjekordne üleliigse kivi platoo. Tundus ka pea pilvedeni ulatuvat juba. Kui need hunnikud kõik ritta seada, siis saaks päris mitu raudteed ehitada. Kõigepealt Manhattanile ja siis Berliini.
Kuremäel pakutakse ainult külma vett ja kaigast. Tegelt ei saa isegi kaigast, kaigastega kütavad naised maju. Tõreleda võib ikka saada. Täitsa tasuta. Põhjuse leiab alati.
Ja teisel pool pisikest Narva jõge on Venemaa. Ilmselt elavad seal venelased. Ei olnud võimalust kontrollida. Miskipärast ei olnud lubatud üle ujuda. Igatahes paistavad nad sealpool päris uudishimulikud tegelased.
Ja kui tahta Ida-Virumaale kena tiiru peale teha, siis on asjad nii, et seal on päris mitmed tõkkepuud ees. Tuleb teada kelle käest võtit küsida, muidu tuleb värav lihtsalt katki keevitada. Ja lõpuks lööb ikka kopa ette. Isegi kui see on selline sõbralik, siis aukartust äratab ikka. See Sõbralik Ilves kaevandab seal tavaliselt põlevat kivi.
Suur maja kus põletatakse kive ja puid. Välja peaks tulema elekter. 638 miljonit sellise sara eest on mu meelest kole palju maksta. Ju on siis nii hea asukoht, et tasus ehitamist ära.
Utrias olevat kunagi üks dessant toimunud. Seda üritatakse vahel korrata, aga sel päeval oli asi rahulikum. Mehi võis seal lainetes näha möllmas küll. Vorme seljas polnud, vorm aga paistis hea. Marksoosaarelikud hetked.
Oru lossiga sai väheke tünga, sest lossi ei näidatudki. Aga erinevad rohe- ja pinnavormid olid vahelduvad ja esteetiliselt nauditavad.
Kui tihti selle retke jooksul vihma sadas, seda ei mäleta ilmselt keegi enam. A pole vist oluline ka.