Lennuk maandub päikeseloojangul. Kuidagi troopiliselt palav ja ahistav. Terminali ees vahetan riided vähemate vastu. Saab hingata.
Google kaartidelt olen kordi üle vaadanud kuhu sõitma peab. Ometi eksin teelt kui pööran ringteel valest otsast maha ja sattun tagasi kiirteele. On juba pime ja autosid palju. Õnneks neiu oskab ka ilma võrguühenduseta juhendada kuidas edasi. Ja jõuan Costa del Silenciosse. See pole lennujaamast üldse kaugel.
Maja on ka troopiline. Küttesüsteeme pole vaja. Tuul puhub ukse alt sisse ja ventileerib. Joodavat vett saab õuest automaadist. Hoovis on bassein ja palmid. Nagu olekski troopika.
Kohe prügikasti tagant hakkab tühermaa. Kunagi on siin vist mingid põllud olnud, astanguid on veel kohati näha. Nüüd on kaktused võimust võtnud. Kaktustel on teravad okkad, seda teab iga laps. Aga kaktuse viljad on veel hullemad tegelased. Ilusad punased, hapukad. Tipus on neil justkui karvapuhmas, aga tegelikult on need sellised kurikavalad kidalised okkad, mis lähevad hõlpsasti naha sisse aga sealt enam välja ei tule. Ja selliseid okkaid on igal viljal kümneid. Nokkimist päevadeks.
Majast mere poole jääb kollane mägi: Montaña Amarilla. Kunagi töötas vulkaanina, nüüd seisab üsna vaikselt. Inimestele meeldib sinna otsa ronida. Ka hommikult vara kui päike pole veel tõusnud ja väljas on täiesti pime, siis on juba esimesed sportlased ja päikesetervitajad mäekülgedel üles rühkimas.
Mäe kõrval on väike kivine rand. Rand ise just peesitama ei kutsu, aga ilusa ilmaga on siledamad platsid hõivatud.
Vette ujuma saab redelist. Kui lained pole just sellised, et kastavad sind ka kaugel kaldal peene uduvihmaga üle. See soolane udu jätab kuivades nahale täitsa korraliku soolakihi. Kõik metallist esemed lähevad rannikul kiirelt rooste ja näevad juba aasta pärast igvivanad välja.
Ranna ääres on jupitise promenaadi jäänused. Seal on praegugi vahva jalutada, aga mõnda kohta on kortermajad otse kalda peale end sättinud ja siis peab rannast suure ringi eemale tegema. Pole seda promenaadi ka vist ammu hooldatud. Käsipuud ja piirded on ammu ära kadunud. Uljurid ronivad siiki alla kala püüdma või vettehüppeid sooritama.
Romantilisi kohakesi leiab rajalt mitmeid. Muidugi peab ettevaatlik olema. Et ei astuks mõne pehme asja sisse.
Õhtuti on siis igast rahvast, kalureid ja romantikuid loojangut pildistamas. Päike maandub siin merre. Vähemalt talvel. Suvel ilmselt Las Galletase majade taha.
Lõunasadamas on selline rannamoodi riba, sealgi peesitatakse, aga ega väga ilus koht ei ole just. Otse ees on pilved, pilve sees Teide.
Selliseid randu leiab saarel palju. Vesi on nii ilus selge, et lausa kutsub siis hüppama, aga peab jälgima loodete tsükleid, laineid, tuult ning hoovuseid, et ei sattuks kuskile teravakivilisse jahvatusmasinasse või keset ookeani.
Inimesed ikkagi on üldiselt alalhoidlikumad, seepärast on suuremad kuurordid vähe lamedama servaga mere juurde koonunud. Playa de Los Cristianos on üks paljudest randades mis palistavad lõunarannikut.
Iga nurk on isesugune, mööda randa edasi minnes tuleb surfarite rand Playa de las Américas, siia saavad tuuled vabamalt puhuda. Taamal La Gomera.
Paljude arvates on lõunaranniku parimaid randasid Playa El Duque Costa Adjes. Ega viga pole. Pilves ilmaga vee sinisus välja ei tule, aga kena koht muidugi. Nagu mujalgi ujumisrandades on siingi lainete eest kaitseks lainemurdjad rajatud muidu oleks ujumine rohkem pesumasinas tiirlemine.
Playa de la Tejita jääb otse lennujaama taha. Siin on mitu randa, vähem rahvast ja vähem riideid. Nudistidele on eraldatud mõned pühendatud rannaribad, aga naturalistlikke päikesehuvilisi võib kohata pea igas rannas. Need suured hallid laigud on banaanikasvandused. Kohalikud banaanid on väiksemad kui need mis Eestis müügil. Maitsevad umbes samamoodi. Ehk veidi vähem kibedad.
Teisel poole punast mäge Medano rannas on alati tuul ja seetõttu hea koht lohega lendamiseks.
Abades jääb kuurortidest juba kaugemale. Seega on siin ka vähem inimesi. Ometi on külakese keskväljakul vähemalt kaks “supermarketit” ja viis restorani. Taamal paistab hüljatud leprosooriumi kirik. Haiglakompleks ei saanudki kunagi valmis, enne avastati selle haigusele ravi.
Järgmine osa: Mingem üles