Tenerifele ei satu ainult peesitajad, suvitajad ja rannaolesklejad, ka jalutajatele ja ronijatel on siin mõeldud. Keset saart suur küngas organiseeritud. Künka nimi on Teide. Hispaania kõrgeim. Inimestele meeldib selle otsa ronida miskipärast. Nagu ülal oleks parem.
Lõunarannikult viib tipu poole kaks teed. Üks võimalus on sõita mööda kiirteed lääne poole ja sealt vaikselt üles. Teel männimetsad ja vaated La Gomerale.
Lõunast otse üles saab ka. Tee on kiirem, aga kitsam ja käänulisem. Vilaflor on üks kõrgemaid asustusi Euroopas. Väga kena vaikne linnake. Keset linnaväljakt saab isegi turismiinfot ja tasuta internetti. Siit lähevad läbi ka mõnusad matkarajad. Üks neist viib kuumaastike juurde.
Ilm on siin ülal juba muutlikum. Äsjane päikesepiste võib kiirelt pilvedega asenduda ja ei näe siis mingeid maastikke, ei maiseid, ei kuiseid. Üldse, kui oled turist lõunast, siis ronid siia oma lühikeste pükstega ja mõtled, et teed selle ringi käbens ära. Teised on miskipärast sulejopedes. Mis selle temperatuuri juures on täiesti mõistlik valik. Aga seda kiiremini saabki liigutatud. Kiirelt-kiirelt, alla, auto juurde, kõigist mööda.
Kuna tegemist on loodsukaitsealaga, siis igal pool päris umierdada ei lubata, aga radasid on täitsa piisavalt.
Esimese suure turismimassiga kohtab Paradori juures. Siin on hotell ja kohvik ja ülioluline väljakäik.
Paradori juures asuv rada nr.3 on osaliselt isegi ratastooliga läbitav. Liikumisraskustega inimestele on siin saarel üldse palju mõeldud. Kuigi on palju neid kohti kus ka kahe töötava jalaga persoonil lihtne liikuda pole.
Aga nooh, mõnele meeldib kui pole kerge. Siin vasakul kivi peal on üks sinine alpinist turnimas näiteks.
Teised võtavad ikka omal jalgadel käia ega kasuta köite abi. Niisis. Jättes auto Blanca mäe juurde, siis saab ilusti kenasti kõrgema mäe tippu jalutada. Kui leiab parkimiskoha.
Rada on nagu kruusatee ikka, ainult veidi kaldus. Ilm on imelik. Päikesepoolne kannikas kuumab, varjupoolne külmetab. Nina põleb ära.
Mõne aja pärast muutub tee rajaks ja rühkimine muutub raskemaks. Ei saagi aru mis raske on, astud paar rahulikku sammu ja tunned südametukseid kuklas. Energiakriis. Õnneks jääb teele Refugio. Siin saab ettenägelik ronija ööd veeta. 25€ narikoht. Pisike veepudel tundub veidi kallis – 3€, aga kuna need tuuakse siia üles helikopteriga, siis pole ka imestada. Soomlaste jaoks ikka odav.
Üldiselt on inimestel siin ööbimiseks kurikaval tagamõte ära näha päikesetõus. Ja lisaks pole ka siis tipuluba vaja taotleda. See on tasuta, aga piiratud varandus. Neurootilisemad hakkavad juba kell 4 sättima ennast. Võiks kauem voodis vedeleda. See on ainult tunnike kiiret jalutust. Ülal on vastuvõtjaks tuul ja täiskuu. Tere, Teide! Sa oled mu kõrgeim.
Kaks paari pükse ja kaks jopet annavad nii palju sooja, et vaevu kannatab selle tunni päikest oodata. Kui ta lõpuks läbi väävliaurude tuleb, siis on hea meel, et linnuke kirjas.
Ja see pole mingi kauge mägi horisondil kumamas, vaid sellesama künka vari. Pidi ka vaatamisväärsus olema. Vaadake, siis.
Köisraudteega sõit maksab 13.50. Tuleb veel veidike oodata kui see käima hakkab. All on juba bussitäied üles kippumas. Mis nad seal teevad? Aga siin all on nüüd kitsas käes ja jalgades. Autoni tuleb paar kilomeetrit jalutada. Tühiasi oleks, aga tee on patseerimiseks ja selgelt liiga kõhe ja kitsas. Õnneks leidub häid inimesi kes seikleja peale võtavad.
Sellised lood on siis päikeseliste ilmadega. Mõnikord jälle juhtub ilmaõnnetus ja mäkke puistatakse pisut lund.
Teed ja rajad pannakse sootuks kinni. Siis saab sõita läbi lumesolba, teha lumememme ja muud sellist, milleks jõuluaegses Eestis vahendeid pole.
Järgmine osa: Jalutuskäik pargis