Kasepää AmbulARToorium. Aprill 2010.
Peale lühikest ööd asusin Tartust Peipsi poole teele. Bussijaamas, seal ju alati vandid küsivad, et 4 krooni jäi piletist puudu, anna. Aga see valge juut, nagu ta ise end nimetas teatas kohe, et tahab õlut osta. No arutasime, et ei mul nii palju pole anda ja üldse on elu raske. Noh, sai siis 2. Ja võttis taskust terve posu pappi välja. Oleks saanud ikka päris mitu osta. Selline kaasjoodikute petmine on kuritegelik. Aga kui ma oma kohvi joodud sain ja ta ringiga jälle mu juurde jõudis, siis võtsin endale vabaduse ta peale pisut karjuda, et ta uttu tõmbaks. Mis kusjuures ka töötas, mu suureks üllatuseks.
Peipsiveerest pole suurt midagi öelda. Kole väsimus oli peal. Jalutasin Alatskivilt Ninale. Aitasin palke koorida. Imetlesin ökoehitisi ja kokkupandavaid kajakke. Sõin suitsuahvenat, jõin õlut. Nautisin päikest ja ühte lühikest intensiivset lumesadu. Õhtupoole AmbulARTooriumis. Maalinäitus avati. Lõhkusin puid, jõin õlut. Filmiklippe näidati. Kajakiekspeditisioonist Malawi järvel. Igavesti vinge pildi annab välja imepisike Panasonicu seebikas. Noh, objesid saab tollele igast häid külge kruvida ju ja nii saab üliväikest sügavusteravust rakendada. Eh, tervussügavus tundub hoopis loogilisem termin. Õlu sai otsa.
