August 1991. Haanja mäestik.
Kui taasisesesvumist meenutama hakatakse, siis ema on alati rääkinud, et siis kui tankid Tallinnasse sõitsid, olime meie Munamäe otas ja sõime torti. Noh, mälu on teadupoolest väga plastiline mull ja paljud ilusad lood pole reaalsusest, vaid sünnivad hoopis kuskil sagarate segaduses. Ka seekord. Asitõendite analüüs paljastab, et tõesti, Lõuna-Eestis me käisime, pilt on tehtud kuskil Haanja mägedes kellegi heinamaal, aga mõned päevad enne ajaloolisi sündmusi. Vaatsiis. Riigipööre läks meist siiski üsna mööda, minust vähemalt. Ja seda ma tean, sest oma isiklikust napisõnalisest päevikust lugesin. Lubatagu tsiteerida:
Esmaspäev, 19. august
Sain raamatu nimega “Viimne mohikaanlane”. Lugesin raamatut.Teisipäev, 20. august
Lugesin raamatut. Sõime arbuusi ja virsikuid. Lugesin raamatut.Kolmapäev, 21 august
Käisime Nõmmel. Ostsime mulle kingad. Lugesin Mohikaanlase läbi. Vaatasime “Conan hävitajat”.
Ajalugu koosneb raamatutest ja söögikordadest, mitte poliitikute kõnedest.