Posts tagged ·

Deep thoughts

·...

Sigma kunst

no comments

Fotopood 35mm.ee andis mulle nädalavahetuseks testimiseks Sigma ART 50-100mm f/1.8 toru. See on selline eriliselt valge portretistide suum poolkaadrikaameratele. Kaalub umbes 1,5 kilo ja maksab umbes ühe kilo.Samas oli pakkuda ka 85mm f/1.4. No see veel valgem ju? Jajah. Aga näiteks 100mm f/1.8 juures on teravuse sügavus veel väiksem kui 85mm f/1.4. Aga no vahet pole, mõlemad on head torud. Selle obje peamine omadus ongi see valguse läbilaskmine, ava püsivalt f/1.8. See on juba midagi. Võinoh, võrdluseks kõrval Nikoni 50mm. Mõlemad ju siis sama suur ava ja pikkus. Nikkori puhul on tegemist ühe mu lemmikobjektiiviga. Väga mõnusalt väike ja kerge. Ja kõige odavam toru mida Nikon hetkel müüb. Mulle meeldib, et teravustamisel teeb ta kõva häält, no saab ikka aru, et töötab, ja teravustamisrõngas keerleb autofookusega kaasa. Sigmal on lõputult keerlev see rõngas, filmimise jaoks ei saa seega fookuspunkte peale joonistada. Sigmal muutub pildi suurus teravustamisel ka nii palju, et ma alul pidasin teravustamist suumirõngaks. Aga ega More: Read the rest of this entry…

Haridus algab seal kus mõistus lõppeb

1 comment

Tehnikaülikooli bussipeatus. Mai 2010.

Mina ei saa aru mis värk on. Igavesti segane värk igatahes. No oletame, et minusugune jorss tahab järsku jälle ülikooli minna. Et magistrikraad saada. Kas ma saan asuda riigieelarvelisele kohale?

EKA väidab, et

Vastavalt Haridus-ja Teadusministeeriumiga sõlmitud riikliku koolitustellimuse lepingule võivad 3+2 magistriõppesse kandideerida isikud, kes on lõpetanud 4-aastase bakalaureuseõppe, seejuures eelistatakse vastuvõtmisel isikuid, kes on lõpetanud 3-aastase bakalaureuseõppe. 4-aastase bakalaureuseõppe lõpetanu õpib magistriõppes individuaalprogrammi alusel ja võimalusel arvestatakse varasemat õpi-ja töökogemust. Õppeaeg ei tohi olla pikem kui 1 aasta.

No mina ei tea, mis nad nii kurjad on, aga värskeim leping aastast 2008 ütleb tõesti, et

3.2. Ülikoolil on õigus:
3.2.1. võtta vastu 2008. a riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale alates 2002. aasta 1. juunist Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) kantud magistriõppe õppekavale enne 2002. aasta 1. juunit EHIS-esse kantud õppekaval riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal bakalaureuseõppe lõpetanud isikuid, seejuures eelistades isikuid, kes on lõpetanud bakalaureuseõppe õppekaval, mis on kantud EHIS-esse alates 2002. aasta 1. juunist;

Mis annab nagu tõesti põhjuse öelda, et iga mats ikka ei saa, kui ülikool ei taha. Loogiline oleks, et see 1 aasta piirang kehtiks neile kes sama õppekava on varem pikemalt õppinud ehk, et neil on 4a bakas juba osa uue magistri aineid tehtud. Oleks nii? Vaatasin, et TTÜ ja TÜ lepingud on samast aastast (kas neid siis ei uuendatagi?) ja samade punktidega. TÜ lepingus oli üks naljakas lisapunkt ühe kummalise eriala kohta: 3.2.3. lubada psühholoogia erialal asuda magistriõppes teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel; Mmm.. Keegi on kõvasti lobi teinud.

Aga paistab, et see leping ei sega teisi ülikoole. TTÜ vastuvõtuveebis on kirjas magistriõppesse kandideerimise tingimused:

Vanade õppekavade süsteemi (4+2) bakalaureuseõppe lõpetanud saavad kandideerida vaid riigieelarvevälistele (REV) õppekohtadele (v.a. juhul, kui 4-aastase bakalaureuseõppe õpingute alustamisest on möödunud rohkem kui kahekordne nominaalaeg, ehk 8 aastat).

Ja teises kohas teist korda samas kõrgharidusastmes riigieelarvelisel õppekohal õppimisest:

Samal kõrgharidusastmel on uuesti võimalik RE (tasuta) õppekohale sisse astuda, kui /…/ õpingud on lõpetatud ja immatrikuleerimisest on möödunud:
– 3-aastase bakalaureuseõppe ja magistriõppe puhul kolmekordne õppimiseks ettenähtud nominaalaeg (vastavalt 9 ja 6 aastat);
– inseneriõppe ja 4-aastase bakalaureuseõppe puhul kahekordne õppimiseks ettenähtud nominaalaeg (vastavalt 10 ja 8 aastat).

Mis on muidugi tore, kuigi ei tea kust nad selle kahekordse võtavad, see peaks aint integreeritud õppekavade kohta kehtima. See kahekordne on tegelt ju mõttetu punkt juba, sest mu mäletamisel oli 2001 viimane aasta kui 4-aastasele üldse sai astuda. Sellest on ju 9 aastat juba.

Tartu Ülikool arvab teist korda samas kõrgharidusastmes riigieelarvelisel õppekohal õppimist seda, et

Samad õppeastmed ülikooliseaduse kontekstis on:
1) rakenduskõrgharidusõpe, kutsekõrgharidusõpe, diplomiõpe;
2) 3-aastane bakalaureuseõpe, 4-aastane bakalaureuseõpe, õpetajakoolituse aasta;
3) magistriõpe, integreeritud õpe (arst, hambaarst, proviisor, klassiõpetaja);
4) doktoriõpe.

Millega võib ka nõustuda, sest Ülikooliseaduses on kirjas, et

§ 13-2. (4) Isik, kes on vähemalt poole õppekava nominaalkestusest õppinud riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal, ei saa selle õppekava kolmekordse nominaalkestuse jooksul, bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe korral selle õppekava kahekordse nominaalkestuse jooksul asuda teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel.

§ 24. (1) Ülikoolis omandatakse kõrgharidus kolmel astmel: bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes.

§ 27. (2) Bakalaureuseõppe nominaalkestus on kolm kuni neli aastat.

Mina loen siit välja, et baka on baka, olgu ta 3 või 4 aastat. Ja mõlemale peaks kehtima samad nõuded järgmisele astmele ehk magistrisse astumisel. Ja mingeid piiranguid või aastate lugemist 4a baka lõpetanutele eraldi ette ei nähta. Ootama peaks siis kui tahaks uuesti bakasse astuda. Selles pole pragu küsimus õnneks.

Seega kogu see mu eelnev jutt ja hala peaks olema täiesti kehtetu. Sest seadus on ju mingitest määrustest, korraldusetest ja lepingutest ülem! On ju?

P.S. Krt, kindlasti on selles jamas ka Aaviksoo süüdi.

Rohkem on liiga vähe

no comments

Too far, too short
See väike udune täpp seal metsa taustal on üks kitseke. Tabasin ta möödunud nädalal Pääsküla raba servas. Tegelt, ega ma ju eriti ei tabanud. Ja loomulikult on selles süüdi tehnika. Liiga lühike, udune ja pime objektiiv näiteks. Kannatlikult põõsas varitsedes poleks ju kuidagi paremat pilti saanud. Eksole. Aga et natuke vähem viriseda selle üle mida pole, ning enam kasutada seda mis on, ostsin siiski ühe väikseima võimaliku aksessuaari oma masinale juurde. Distantspäästiku. Sest mul ongi endast ju ainult 687 pilti.

Võiks pühapäev olla, siis magaks.

Tehnoloogia. Meelelahutus. Disain.

2 comments

TEDx Tallinn
Paistab, et miskipärast ei ole möödundnädalasest TEDx Tallinna konverentsist eriti arvatud. Tähendab twitteris on kiidetud, aga. No see minu kokkuvõte ongi nüüd siis absoluutne tõde. Üritan mõistlikult kriitiline olla ja mitte ainult kiitmisega tegeleda. Iseasi kui vajalik see plämamine on, sest netis oli ju ülekanne näha ja varsti pannakse videod kõik jälle vaatamiseks välja ja igaüks võib ise arvata mis pähe tuleb.

Kumu saalis on 245 kohta ehk, et parasjagu, et saaks disskussioon tekkida. No seda aga ei olnud. Sest oli nagu oli. Ühed rääkisid, teised kuulasid. Küsimusteks ega vaidlemisteks ajaruumi polnud. Kuulajad said oma meelsust avaldada naermise, huilgamise, plaksutamise ja püsti seismisega. Mida ka tehti. Novot, kuna seal ei saanud miskit öelda, siis ütlen siin.

Korraldus oli korralik ja sujuv, asjad töötasid ja jooksid kenasti. Laval olevad põrandalambid olid väga lahedad. Punane vaip oli maas. Nagu päris. Võib-olla valgussõõr oli liiga kaugel, sest mõned rääkijad tahtsid rahvale lähemale tulla, aga siis jäid nad varju.

Konverents hakkas pihta meelelahutusega ehk Sandra Sillamaa ja Paabliga. Ülilahe ja meeleolukas. Ja täpselt parasjagu pikk. Ja mu meelest oli väga tore, et lugude vahele juttu ka räägiti. Miskipärast kontserditel seda väga tihti ei tehta. Ei saa aru miks.

Mart Raukas üritas teada saada mis teeb meid paremaks. Leidis, et sõdadest suuremat kahju teevad maailmas profesionaalsed poliitikud, kelle suurim oskus ja eesmärk on saada tagasivalitud. Tõi eeskujuks hellenistlikku minevikku kus parlamendi liikmed loositi vabade kodanike seast igal aastal uuesti. Peaks meil ka tegema.

Alar Tamming rääkis kuidas Jaapani majanduskriis 20 aastat tagasi tõi Tokio kesklinna kinnisvarahinnad 99% alla. Ja kuidas Ansip ajab jama kui väidab samas lauses, et kriis on läbi ja töötus suureneb. Aga nagu üks kommentaator seletab, siis polnud see päris selline väide ja ka mitte tõde, sest tavaliselt hakkabki töötus vähenema pärast mõningast tõusu. Uusi inimesi lihtsalt ei palgata igaks juhuks ja üritatakse rohkem pingutada. Eks oma teooria tõestamiseks oskab igaüks sobivaid fakte leida.

Ken Robinson rääkis video vahendusel väga muheda jutu sellest kuidas kool loovust tapab. Soovitan vaadata.

Aivar Haller pidas lühikese kõne mille point oli selles, et haridus ei tee õnnelikus ja tuleb leida oma elukutse hoolimata mis teised arvavad. Et koolis õpetatakse meil liiga palju konkurentsi, aga mitte koostööd. Kuidas see peaks välja nägema, ei selgitanud.

Viive-Riina Ruus paljastas majandusliku liberalismi ja konservatiivse mõtlemise sümbioosi ja selle tulemit “hea uus inimene”, kes juhindub kõikides tegevustest isiklikust kasust, teeb oma tööd väga hästi, aga ei näe suuremat pilti. On selline usin kitsarinnaline mutter, religiooni ja moraalsust väärtustav. Et selle vastu peaks võitlema, et mitte ära lämbuda. Ja muidu oleme siin nagu USAs kus evolutsiooniteooria on osaliselt juba keelatud ja kreatsionism võidutseb.

Andrus Elbing luges rea enda luuletusi. Kiirelt luges ja hea disktsiooniga. Toreda Saaremaise aksendiga. Isiklikud lood isa puudmisest, tänavelust ja muust sellisest. Sutsu intensiivne oli mu ajumahu jaoks, ei jõudnud kõike jälgida.

Tiit Ojasoo rääkis sellest kuidas panna lava pöörlema. Alul ma mõtlesin, et see on mingine metafoor, aga tuli välja, et puänt oligi ühes elektrimootoris. Taustaks olnud pildid etendustest vaheldusid liiga kiiresti ja segasid jutu kuulamist.

Hüperaktiivne Helene Vetik (vaata seda) ootas väiksena Jaapani multika võlukassi kes õpetaks teda maailma päästma. Kassi ei tulnud, aga tuli Veronika Valk, kes ütles, et on täiesti ok olla multiinstrumentalist ja tegeleda saja asjaga korraga. Õpetussõnad: pane kirja 7 oma pööraseimat unistust, võta üks ette ja hakka sellega kohe tegelema. Helista juba homme! Sest kui tema suudab, suudad sina ka.

Elizabeth Gilbert pajatas videoloos loovtöötajatest ja nende raskest elust. Et ei tohi põdeda kui vaim peale ei tule ja ei suuda midagi head kirjutada. See pole kirjutaja süü, vaid vaimu.

Janine Benyus videos biomimikrist ja looduse eeskujudest leiutamises. Kui midagi tahad teada, siis küsi looduselt.

Jaan-Olle Andressoo rääkis geenidest, arengust ja vananemisest. Kui inimesed ei elaks nii vanaks kui nad praegu elavad, siis poleks neid eriti ravida ka vaja. Kuna aga keegi ei taha surra nii noorelt kui loodus seda ette näinud on, siis tuleb igast kummalisi haigusi õppida tundma. Üht võimalikku dopamiinipõhist Parknsoni tõve ravimeetodit ta avaldada ei saanud, sest see pole veel patendeeritud. Näh. Kurat, see patendeerimine pärsib teaduse arengut ja teadmiste levikut.

Olev Poolamets pole selgelt harjunud nii lühidalt rääkima ja seetõttu oli ta jutt veidike hektiline. Eelmisel aastal kevadkoolis rääkis ta üle kahe tunni jutti näiteks. Rääkis rääkimisest, meestest, mehelikust sissepoole ja oravrattas elamisest, oma tervisest (mitte)hoolimisest ja seksuaalsusest. Kõik ju teavad kuidas tervist hoida, aga paljud ei tee seda. Mõned ootavad imet mis naksuga kõik korda teeks.

Viimasena sai sõna Ants Paju, kes natuke arvustas konverentsil ettekantut ja siis rääkis endast. Kuidas ta oli 47 päeva surnud jms.

Üldiselt oli väga hea, emotsionaalne. See ühesuunalisus oligi suurim puudus. Kui oleks mitmepäevane konverents, siis oleks muidugi lahedam. Seepärast arvan, et TalveAkadeemia on parem. Järgmine TEDx on veebruaris Tartus ja seal on plaanis modifitseeritud avatud ruumi meetodil toimuvad pausid. Normull. Areng on ikka hea. Siis saab areneda ja areneda ja lõpus jälle samasse kohta välja jõuda. Seepärast loodangi, et Eestis saavad veel mitmed taolised konverentsid toimuma.

7 aastat tühja tööd

no comments

Camp Talcott
Nonii. Tänasega on 7 aastat plogi peetud. Hurraa ja palju õnne! Algas kõik reisikirja ja töö aruandega pildil kujutatud paika, kus veetsin 2002. aasta suvel 3 kuud. Pärast tuli lihtsalt mula ja maailmavalu, hiljem pildid ka. Nii ta on läinud. Ei olegi nagu suurt muutunud selle ajaga. Tagasivaadates on 7 aastat ikka palju vähem kui 3 aastat ette mõelda. Minevik on tulevikust lühem, isegi kui tulevikuta elada. Võib-olla just eriti siis.

Seni olen bloggeri erinevate aadresside peal seda asja ajanud, väikese kõrvalpõikega ühte suletud plogimaailma, aga nüüd olen mõelnud ja üritanud wordpressi peale üle minna. Et saaks asju natuke koondada ja räägitakse, et see platvorm pakub rohkem ja ilusamat. Novot. Nüüd olen paar päeva ja õhtut maadelnud installimise, php, mysql ja sellisega. Ojah. Esimene tagasilöök oli see, et ei saa kuidagi teksti sisaldavaid aadresse postitustele. Niikui nõutavad read .htaccess faili kirjutada muutub kõik keelatud maaks. Ah. Kujundusi on tõesti palju (ikke mitmeid sadu), aga ühtegi päris sobivat pole. Kas on liiga kitsad (tahaks ju pilte ka ikka üles panna) või siis lihtsalt koledad või veel midagi. Ja muutmine on minu aju jaoks üsna keeruline. 10 erinevat faili tuleb ära sogada ja eiteamisveel, eriti kui laiused on seotud mingite piltidega ja. Ei võiks siis kahe kujundusfailiga hakkama saada? Ühes mis ja teises milline? Öah. Aga ehk tuleb kunagi see päev ka kui uus ajastu hakkab. Ehk rutemalt kui 7 aasta jooksul.