Hommikul oli uni magus ja nii läksin hilisema rongiga, mis tähendas, et jäin kohvist ja heast kohast ilma. Nojah, oleks mu teha, siis üle 5 rea ma üldse ei lubakski teatrisse istmeid panna. Kuram. Mitte, et ma kaugemalt ei näeks-kuuleks, aga intiimsem on nii, ja juhtub, et publiku jälgimine hakkab segama kui liiga palju massi on pilgu all. Eriti selliste jalaga peffi ja tilliga kõrvataha naljade puhul on nende (eriti just keskaealiste) reaktsioonid mu jaoks ebaadekvaatsed, et tahaks karjuma hakata. Täna karjumistuhinat ei tulnud. Nalja sai aga küll. Kõigi kildude jaoks oleks pidanud suisa Kase olema, või siis vähemalt Velveti pedakas. Aga ma mõtlen, et naermist on ikka raske teeselda. Võinoh, tegelt on näitlemine üldse häiriv. Isegi teatris, kuigi seal nagu ilma ei saagi. Ootan mittenäitlevat teatrit. Nagu elu, aga 10 korda suurem. Iga etendus kordumatu ja jäljendamatu. Kohalolev. Skypeteater vist seda ei saa. Kas virtuaalsus saab olla intiimne? Ega teater pole laulatus. Laulatus on igav. Korra oled käinud, siis oled näinud. Stsenaarium on sama, ainult näitlejad vahelduvad.
Pärast jalutasin kesklinna ja oli natuke kahju, et pärast hommikuteatrit pole sobilik väikest jooki võtma minna. No pold kellegagi minna ju kah. Ma ei tea kust see komme tuleb, et jooma peab kella järgi. Mhm. Trammis ei näinud ükski inimene välja nagu ta usuks, et temaga saab kõik korda. Tulin siis koju ja hakkasin tegutsema. Sest tuleb ju midagi ära teha ka. Muidu ei saa midagi tehtud. Alustanud ma juba olen, ja üsna tihti, lõpetamisest loendamatult sagedamini.
