Sellised tegelased piilusid hommikul akna kohalt. Seal on hea turvaline koht. Puude otsas kipuvad hallrästad neid kimbutama. Eks ole põhjust kah. Aga oravad on ikka toredamad. Eriti hea pilt ei saanud. Aga ilmselt võrratult parem eilsest nastikuportreest. Käisin rabas sõitmas, hoolmiata sellest, et nina on natuke umbes. Aga viitsid sa siis ikka üksi kodus passida. Kuigi Üksi kodus on üks lahedamaid seisundeid. Igatahes ühes risuhunnikus oli terve trobikond nastikuid. Enamus pani kohe plagama, aga üks jäi kännule peesitama veel. Mul oli filmika ees lainurk, mis tähendab, et kui ma seda üsna suurt pusa oleks tahtnud tervena kaadrisse saada, oleksin pidanud kuskil 30 cm kaugusele saama. Pisut vale objektiiv. Noh, see hiilimine ei õnnestunud. Kuskil meeter jäi vahet enne kui tegelane keelt limpsates peitu puges. Klõpsu tegin ära ikka. Siis nägin samas hunnikus veel kahte rästikut kah, aga need olid päris kaugel. Mis on kõik väga imeline siiski. Pole siin kunagi ühtegi madu näinud. Kas peaks tänama seda inimest kes selle risuhunniku oma ehituselt sinna vedas?
Nende uudishimulike oravate pildile saamiseks olid olud ka natuke kehvad. Räästa all oli pime, taevas paistis heledalt objektiivi ja tekitas loori. Neid oli tegelt kolm, aga kutid olid kiired liigutama. Madude kohta võib öelda ju, et lainurgaga elusloodust tavaliselt ei pildista. Kuigi Remo Savisaarel on terve hulk loomapilte laiaga tehtud. Nojah, tema on siis ise tavaliselt kaamerast eemal ja pilti teinud kaugpäästikuga. Aga point on ikka see, et head pilti ei saa niisama möödaminnes kätte. Tuleb teada head kohta, seal käia ja passida. Remo rääkis, et ta käis kõrvukrätsu pildistamas suve läbi IGAL ÕHTUL. Ja ka teiste loomade kaadrisse saamiseks tuleb päevi kuskil varjes lamada. Novot. Sealt siis ka need üleinimlikud pildid.