Ülo Vooglaid EPSÜ kevadkoolis. Juuni 2010.
Pühapäeva “varahommikul” deidini aega sisustades astusin raamatupoest läbi. Odavaimaks ja huvitavamaiks leiuks sai “Avatult avalikust kõnest”. Osalt ka seepärast, et eelmisel õhtul sai Mökus stand-up’i kuulamas käidud ja sealsete ning teiste avalike esinemiste üle arutletud. Noh, et see pole kuigi kerge ja vaid vähesed suudavad seda läbinähtava pingutuseta teha. Ülo Vooglaiult oli kogumikus artikkel “Kõne, demagoogia ja demokraatia”. Ja kuna nädalavahetusel toimus Tartus ka garage48 kus üheks ideeks oli tarkusejagaja Quotista, siis oleks sobiv tsiteerida.
Demagoogia üldvõtted
Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva metalse häälega, dramaatiliste žestide, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ja kaitsja tunnistatakse väga auväärseks.
Kui ma seda seda lugesin, siis tuli mulle kohe meelde üks kõne. Kuigi, nojah, igasugune esinemine on ju mõjutamine ja kui sul on selline madal hääl, siis oleks veidike imelik seda mitte kasutada. Ja kuna jutt oli ka nagu selline millele viisakas inimene midagi ette heita ei tohi, vaid ainult kaasa tunda ja imetleda, siis.. siis kas see polegi veidike nagu (ebaus) manipuleerimine? Ja see töötas. Isegi nii palju, et inimesed tõusid plaksutamiseks püsti. Sellised massipsühootilised episoodid tekitavad tohutut ebamugavust, sest hoolimata vähesest konformsusest on siiski väga raske jääda eriarvamusele, isegi kahtlemine on mölaklus. Ega seal tegelt mingeid astmeid pole. Kui pole meiega, järelikult meie vastu.
Apelleerimine enamusele või üldsusele
Kõigsuguseid tühje argumente ja loogikavigu õpetab avastama ja nende vastu võitlema Demakook. Kuigi viimasel ajal hääletuna. Suvi, vist.
