Olen varemgi Põhja-Kõrvemaal käinud. 3 korda. Jala, autoga ja rattaga. Nii üksi, kaksi kui seltskonnaga. No seekord läksin üksi ja rattaga ning võtsin telgi ka kaasa. Sellist retke polegi kunagi varem olnud. Jajah, pole üksi matkal käinud. Noh, et võtad kohe telgi ja lähed metsa. No see 2 kuud Kagu-Aasias nagu oleks üksi reisitud, aga see on ikka teine asi. Inimesed ümber kogu aeg, ainult oma hotellitoas sai päris omaette olla. Nüüd siis läksin asustamata paika. Mõni mees üksi just käibki. Räägib, et siis on ta parimas seltskonnas. Mine tea. Varasemast tean, et Kõrvemaa on popp virgestusala, ka sügisel võib karja kaupa matkalisi kohata, jaanipäeva ajal on inimesi rohkem kui puid.
Alustasin väntamist Aegviidust ja esimese peatuse tegin Tillukese Kullijärve ääres. Loodus võtab kust saab – kaldasse torgatud õngetugi oli lehed külge kasvatanud. Sealt edasi läksid teed halvemaks. No mägedest saab ju sõita üles ka kui võhma on, aga pehmes liivas ei saa kohe kuidagi edasi. Püsti püsimisegagi raskusi. Võibla kui paneks ette ka laiema kummi, siis ei võtaks nii vingerdama.
Soodla jõe ületasin Koersilla kaudu ja jõudsingi alale kuhu autoga ei pääse. Ja peagi laius mu ees Jussi nõmm. Selline suur kanarbikune lagendik. Punetavaid pohli tohutult. Kogu pinnakate oli nii kuiv, et võinuks ka köhatusest süttida. Pohladki ei sündinud süüa. Põhiliselt muidugi selle tõttu, et olid leesikad.
Ega mul palju aega polnudki, olin hilja alustanud ja tahtsin enne loojangut telgi üles lüüa. Tiirutasin Jussi järvede ümber ja otsisin sobivat laagripaika. Konkurentsi polnud, aga mõnel pool võis päris hulga prügi leida. No kurat, looda siis, et lagastajad ei viitsi nii kaugele käia. Mängisin natuke head ja korjasin kotitäie nädalalõpuliste saasta kokku. Lõpeks panin telgi täpselt Linajärve ja Pikkjärve vahele. Vaade kahemilline.
Tegin oma superpriimusega väikese õhtujoogi, sõin võikusi, külmi makarone ja jahedaid küpsised kõrvale, kuulasin vaikust ja rohkem seda päeva nagu polnudki. 26 kilomeetrit läbitud.
Ajah, loojangut peab ju ka pildistama. Selliseid pilte on maailmas veel vähe. Aga ega see uni nii kergelt tulnudki. Pole ju harjunud nii vara magama minema. Jalutasin siis veel natuke ümber järvede. Mul tundus, et teen oma vaikse astumisega ilgelt palju müra. Tuult ei olnud ja mingid putukad vaikselt sumisesid puulatvades. Kui mõni üksik sääsk tuli, siis oli teda meetrite pealt kuulda. Rongid olid ka kosta, mingi 12 km kauguselt. Nojaa, sellist kohta Eestis vist ei leiagi kus tsivilisatsiooni ei märka.
Hommikul oli veits jahe, et panin pikad püksid jalga, mis neist niisama sai siis kaasa tassitud. Aga peagi tuli päike ka välja ja elu oli lill.
Nojah, peagi hakkas pilvitama. Tee siis sellise valgusega pilti. Igatahes, ega see nõmm pole mingi looduse ime vaid inimeste töö. Raiumised, pommitamised ja põlengud. Tulemus on igatahes kena ja kui lasta loodusel ise toimetada, siis on varsti mets. Vaatsiis.
Venemäe laagripaiga peldiku seina sees elab selline uudishimulik ent väle tegelane. Mina olin hirmus aeglane. 2 tunniga suutsin läbida 8 km. Sellest hoolimata sai selle hooja 1000 kilomeeter täis. Päris vändalik aasta. Nägin ka vastu tuleva karju jälgi, looma ennast mitte. Ju vennike läks nõmmele leesikateed jooma.
Soodla jõe kaldad on kohati kui mongroovisoo. Paremad veel. Oluliselt lähemal asuvad. Sõitsin üle Kaksiksilla Paukjärve äärde. Ja uskumatu, siin polnud ühtegi inimest. Kuna tegemist ühe Eesti puhtaima järvega, siis tuli kahtlemata ujumas käia. NMKÜ laagriplatsil tegin väikese lõuna, mis õpetas, et tõepoolest piiritus võib leegita põleda. Ning kui sellisesse tulle veel toidet juurde anda, siis saab pudelist tõrviku. Puuh.
Pilt Paukjärve vaateornist Suursoole. Mul tundub, et nagu paljud muudki objektid kukub see torn varsti kokku. Noh, ega siin pildil midagi näha pole. Teravsilm leiab ehk soos asuva linnuvaatlustorni üles. Olulisem, et pildil on silmapiir. Sellest edaspidi.
Mõtsin Jussi järvede juurde tagasi sõita, seekord natuke matkarada mööda lõigates. Lõik sai natuke liiga otse ja sattusin kohta kus tee viis oosi külge mööda alla. Ja see oli üks kõrge ja järsk serv. Ainuke hea oli, et ma just sedapidi rada läbima sattusin ja ei pidanud end ja oma ratast sellest ulme mäest üles vedama.
Oli mul mul mõte üle Tankisilla ida poole sõita, seal pidi olema tohutuks vaatamisväärsuseks, et midagi peale metsa pole. Väinjärve ääres suurt indiaanitelki püstitavate venelaste jutust sain aru, et sild on olemas ja nemad sealt kaudu oma telgi 6m postid kohale tassisid. Ma ei tea mis silda nad tegelikult mõtlesid, aga kui nad sellest sillast üle käisid pidid nad küll mingid supermehed olema. Seda olid nad niikunii. Varustust oli neil mitmesaja kilo kandis ja seda oleks ükspuha kust poolt tulles pidanud pikalt tassima.
No mõtlesin pulli pärast mööda jõge edasi vaadata kuni leidsingi ühe sillakese mida mu kaardil polnud, mis viis teele mida mu kaardil polnud. Aga seda teed mis mu kaardil oli, seda jälle looduses ei leidunud. Nagu mingis nõiafilmis. Teispool silda oli üks turismitalu, sealt õuest sain läbi ja tee läks aga põhja. Mul hoopis teisele poole vaja. Ja siis tuli järsku silt, et “Polügoon” ja “siin hakkab kohe sõda” või midagi. Ja vihma hakkas tibutama. Ei saanud üldse aru kus ma olen. Ja kui ma lõpuks tegelikkuse kaardiga kokku viisin polnud Peterburi maantee enam kaugel. Haha. Et sealt kuskilt tornist nähtud silmapiiri juurest sõitsin mõnuga läbi. Lõpuks olin selle seiklus tagajärjel mingi 30 km valel pool. Haha.
No hakksin siis tagasi uhama. Vastupidiselt varem plaanitule sain ka Järvi järved ja Suursoo üle vaadata. Kehv laudtee seal, ei sellel sõita saa. Poolenisti mäda ja omadega rappa vajunud. Aga päike tuli välja jälle.
Tegin parajat tempot. Suurt ringi ei vahtinud ega mölutanud enam. Nojah, läbitud paigad ka kõik juba. Kokku tuli päevateed 64km.
Ja lõpuks jõudsin õigeks ajaks rongile. Just enne vihma. Noh, igati tore oli. Maastikku oli igasugust ja.. Ikka läheks veel. Näiteks siis kui lehed kollased võiks korra selle matkaraja terves ulatuses läbi jalutada (36km).
Ja siin on näha ligilähedane trajektoor. Esimene päev rohelise joonega, teine roosaga.
View Kõrvemaal in a larger map