September 2010.
See pilt on natuke seotud sellega, et elu on kohati nagu filmis. Või seriaalis vähemalt. Noh, mingis sellises nagu “Päästja koolikell”. Ses mõttes näiteks, et meil on koolis kõigil oma kapp. Nii suur ei ole, et Screech sisse tervena sisse toppida, aga tükeldatuna mahuks küll. Ja ses mõttes, et tobe kah. Aga joonistamise tunnis viilisin natuke ning tegin hoopis pilti. See on ju hoopis lihtsam. Najah. Ja mulle ikka kangesti meeldib loomulik valgus ja see mida põhjapoolsed aknad joonistada suudavad. Isegi kui suurem osa tulemusest tuleb pärast (üle)töötlusest.