Archive for the ·
· Category...
Juuni 2013. Pääsküla.
Et see on ikka tore küll kui nii kodu lähedal metsa ja raba võib sonkimas käia. Igast imet võib leida. Surmava suudlusega huulhein on seal üks müstilisemaid taimi. Kahjuks ilusasti pildile seda pisikest särasilma pole veel saanud. Kord toru vale, siis valgust vähe, mätas märg, sääsed söövad või käsi väriseb.
August 2010. Põhja-Kõrvemaa.
Mjah. Nagu aru saada siis ma ikka ja taas sorin fotokaustas. Vahepeal taastasin kogemata kombel kõik juba kustutatud pildid ning nüüd tuleb jälle kõik läbi sorteerida ja terad seemnetest eraldada.
Juuli 2011. Kakerdaja raba.
Kui kell 5 rabasse jõuda, siis võib see juba sutsuke hilja olla. Puder, rohke võiga, hakkab juba vaikselt jahtuma ja polegi seda auru enam nii palju näha. Laisku lohutab, et iga päevaga jääb kuldne ketas nüüd minuti või kaks hiljemaks.
Nuusutab, otsib, vaatab ja ei näe. Juuli 2011. Kõrvemaa.
Stseen nagu Ши́шкин’i maalilt kuigi tegelikult oli juba lõunane aeg. Nah, mul oli lühike pintsel ainult kaamera küljes, lõuendit tuli pärast kõvasti kärpida. Vahemaa modellidega vähem kui sada meetrit, aga ju ma olin siis piisavalt puine, et metsast ei eristunud. Ise mõtlesin, et mis siis teeb kui märkab.. Veidi hiljem sain teada. Väike müra, üldse mitte tahtlik, tegi mu nähtavaks ja.. Ja elukas pani loomulikult plehku. Ise minust 4 korda suurem, hambuni relvastatud, küünistest rääkimata, aga eks siis elu ole õpetanud umbusklikuks.
PS. Maasikaid on tõepoolest palju. Küll oleks puginud. Aga ainult hoo pealt saab suhu toppida. Iga maasikat valvab 7 sääske. Kui seisma jääd, oled sekunditega tühjaks imetud.
Aprill 2011. Tobi, Itaalia.
Kosk asub Sanagra jõel Menaggio lähedal, mis omakorda Como järve ääres mäeserval turnib. Pärast paari päeva Milanos disaininädalal meeletutes rahvamassides trügimist, oli väike hooajaeelne Menaggio paras puhkus. Veel mõnusam oli see päevamatk sealt Val Sanagra orgu, sihiks Monti di Madri karjuseküla. Väga kena ja vaheldusrikas. Mitu korda mõtlesin kitsal rajal, et huvitav kas ma oleksin vääratuse korral nii enam-vähem teadvusel, kas ka võimeline kuidagi abi kutsuma ja kuhu siin helikopter maanduda saaks.. Päris inimtühi see paik siiski polnud, keset rada oli restoran kuhu sai ka autoga ligi. Suure ringiga muidugi. Aga siiski. Omaette olemise illusioon. Mäed, kus lauged nõlvad vaheldusid sirgete kaljuseintega, kanjonid, jääkülma veega jõgi, heinamaad, ammu hüljatud külad, kivimurrud ja lubjapõletusahjud. Tobi kosk pole ka looduse ime, see paik teenis kunagi siiditööstust.