Portraiture

Märts 2009. Supilinna serv.

Kui sul on näiteks 300 pilti, siis kuidas sa selle kõige õigema välja valid? Näib, ükski ei anna edasi seda inimolemust mis su pea ja silmade kööstöös on valminud. Kui sa ei oska oma ettekujutust ettegi kujutada – on ainult tunne, nägemust mitte. Noh, näppimine reaalsust ei lisa, tõesti. Pildi näppimine, siis. Aga äkki aitab leida mingi iseloomuliku joone. Või kuidas ma sellele pihta saan? Joonistamise õpetaja imestab pidavelt, et ma ei suuda tabada asjade olemust, täpsest kujutamisest rääkimata. Mis on kipskäe olemus? Palju sel ikka sisu on. Peaks lihtne olema. Lihast ja luust naisel on rohkem tahke. Kas ühekülgset inimest on kergem kujutada?

August 2009. Paralepa.

Miskipärast, kui hakkan kaustu lappama, siis silma jäävad tõsised. Lausa kohe meeldivad. Pildid. Inimesed. Tõsised inimesed pildil. Pildil tõsisena inimesed. Mittepildil ikka mittetõsised. Vähemalt mitte kogu aeg. Tõsine on tõsine värk, siiski. Rõõm näiteks. Väga tõsine.

See oli ühe väga lühikese öö hommikul. Oleks pidanud veel lühem olema. Ehast koiduni läks umbes sama kiirelt kui kevadest talveni.

September 2010.

See pilt on natuke seotud sellega, et elu on kohati nagu filmis. Või seriaalis vähemalt. Noh, mingis sellises nagu “Päästja koolikell”. Ses mõttes näiteks, et meil on koolis kõigil oma kapp. Nii suur ei ole, et Screech sisse tervena sisse toppida, aga tükeldatuna mahuks küll. Ja ses mõttes, et tobe kah. Aga joonistamise tunnis viilisin natuke ning tegin hoopis pilti. See on ju hoopis lihtsam. Najah. Ja mulle ikka kangesti meeldib loomulik valgus ja see mida põhjapoolsed aknad joonistada suudavad. Isegi kui suurem osa tulemusest tuleb pärast (üle)töötlusest.