Posts tagged ·
·...
August 2009. Paralepa.
Miskipärast, kui hakkan kaustu lappama, siis silma jäävad tõsised. Lausa kohe meeldivad. Pildid. Inimesed. Tõsised inimesed pildil. Pildil tõsisena inimesed. Mittepildil ikka mittetõsised. Vähemalt mitte kogu aeg. Tõsine on tõsine värk, siiski. Rõõm näiteks. Väga tõsine.
Kevad 2005. Tartus.
Pildi teralisus tuleb ilmutusest. Seda tegin ma ise. Film võis olla näiteks Tri-X, pushitud ka astmeke või kaks. Laboris lasin suurendada. Ja siis skännisin paberilt sisse. Tubli inimene muidugi võtaks negatiivi näppu, otsiks suurendi ja hakkaks solgutama.. Noh, et mõnigi detail kätte saada. Äkki seda õhustikku siiski edasi kannab. Ülikooli raamatukogu on ikka olnud koht kus on vaatamist nii palju, et õppimiseks mahti ei jäägi.
See oli ühe väga lühikese öö hommikul. Oleks pidanud veel lühem olema. Ehast koiduni läks umbes sama kiirelt kui kevadest talveni.
September 2010.
See pilt on natuke seotud sellega, et elu on kohati nagu filmis. Või seriaalis vähemalt. Noh, mingis sellises nagu “Päästja koolikell”. Ses mõttes näiteks, et meil on koolis kõigil oma kapp. Nii suur ei ole, et Screech sisse tervena sisse toppida, aga tükeldatuna mahuks küll. Ja ses mõttes, et tobe kah. Aga joonistamise tunnis viilisin natuke ning tegin hoopis pilti. See on ju hoopis lihtsam. Najah. Ja mulle ikka kangesti meeldib loomulik valgus ja see mida põhjapoolsed aknad joonistada suudavad. Isegi kui suurem osa tulemusest tuleb pärast (üle)töötlusest.
Ükspäev käis päris mitu titat külas. Olid enamasti vait või siis avaldasid oma arvamust mõõdukal moel. Kohal olid ka nende noored emad. Ja siis nende emad. Ja nende ema ka… Mehed vaatsid jalgpalli.