Paistab, et miskipärast ei ole möödundnädalasest TEDx Tallinna konverentsist eriti arvatud. Tähendab twitteris on kiidetud, aga. No see minu kokkuvõte ongi nüüd siis absoluutne tõde. Üritan mõistlikult kriitiline olla ja mitte ainult kiitmisega tegeleda. Iseasi kui vajalik see plämamine on, sest netis oli ju ülekanne näha ja varsti pannakse videod kõik jälle vaatamiseks välja ja igaüks võib ise arvata mis pähe tuleb.
Kumu saalis on 245 kohta ehk, et parasjagu, et saaks disskussioon tekkida. No seda aga ei olnud. Sest oli nagu oli. Ühed rääkisid, teised kuulasid. Küsimusteks ega vaidlemisteks ajaruumi polnud. Kuulajad said oma meelsust avaldada naermise, huilgamise, plaksutamise ja püsti seismisega. Mida ka tehti. Novot, kuna seal ei saanud miskit öelda, siis ütlen siin.
Korraldus oli korralik ja sujuv, asjad töötasid ja jooksid kenasti. Laval olevad põrandalambid olid väga lahedad. Punane vaip oli maas. Nagu päris. Võib-olla valgussõõr oli liiga kaugel, sest mõned rääkijad tahtsid rahvale lähemale tulla, aga siis jäid nad varju.
Konverents hakkas pihta meelelahutusega ehk Sandra Sillamaa ja Paabliga. Ülilahe ja meeleolukas. Ja täpselt parasjagu pikk. Ja mu meelest oli väga tore, et lugude vahele juttu ka räägiti. Miskipärast kontserditel seda väga tihti ei tehta. Ei saa aru miks.
Mart Raukas üritas teada saada mis teeb meid paremaks. Leidis, et sõdadest suuremat kahju teevad maailmas profesionaalsed poliitikud, kelle suurim oskus ja eesmärk on saada tagasivalitud. Tõi eeskujuks hellenistlikku minevikku kus parlamendi liikmed loositi vabade kodanike seast igal aastal uuesti. Peaks meil ka tegema.
Alar Tamming rääkis kuidas Jaapani majanduskriis 20 aastat tagasi tõi Tokio kesklinna kinnisvarahinnad 99% alla. Ja kuidas Ansip ajab jama kui väidab samas lauses, et kriis on läbi ja töötus suureneb. Aga nagu üks kommentaator seletab, siis polnud see päris selline väide ja ka mitte tõde, sest tavaliselt hakkabki töötus vähenema pärast mõningast tõusu. Uusi inimesi lihtsalt ei palgata igaks juhuks ja üritatakse rohkem pingutada. Eks oma teooria tõestamiseks oskab igaüks sobivaid fakte leida.
Ken Robinson rääkis video vahendusel väga muheda jutu sellest kuidas kool loovust tapab. Soovitan vaadata.
Aivar Haller pidas lühikese kõne mille point oli selles, et haridus ei tee õnnelikus ja tuleb leida oma elukutse hoolimata mis teised arvavad. Et koolis õpetatakse meil liiga palju konkurentsi, aga mitte koostööd. Kuidas see peaks välja nägema, ei selgitanud.
Viive-Riina Ruus paljastas majandusliku liberalismi ja konservatiivse mõtlemise sümbioosi ja selle tulemit “hea uus inimene”, kes juhindub kõikides tegevustest isiklikust kasust, teeb oma tööd väga hästi, aga ei näe suuremat pilti. On selline usin kitsarinnaline mutter, religiooni ja moraalsust väärtustav. Et selle vastu peaks võitlema, et mitte ära lämbuda. Ja muidu oleme siin nagu USAs kus evolutsiooniteooria on osaliselt juba keelatud ja kreatsionism võidutseb.
Andrus Elbing luges rea enda luuletusi. Kiirelt luges ja hea disktsiooniga. Toreda Saaremaise aksendiga. Isiklikud lood isa puudmisest, tänavelust ja muust sellisest. Sutsu intensiivne oli mu ajumahu jaoks, ei jõudnud kõike jälgida.
Tiit Ojasoo rääkis sellest kuidas panna lava pöörlema. Alul ma mõtlesin, et see on mingine metafoor, aga tuli välja, et puänt oligi ühes elektrimootoris. Taustaks olnud pildid etendustest vaheldusid liiga kiiresti ja segasid jutu kuulamist.
Hüperaktiivne Helene Vetik (vaata seda) ootas väiksena Jaapani multika võlukassi kes õpetaks teda maailma päästma. Kassi ei tulnud, aga tuli Veronika Valk, kes ütles, et on täiesti ok olla multiinstrumentalist ja tegeleda saja asjaga korraga. Õpetussõnad: pane kirja 7 oma pööraseimat unistust, võta üks ette ja hakka sellega kohe tegelema. Helista juba homme! Sest kui tema suudab, suudad sina ka.
Elizabeth Gilbert pajatas videoloos loovtöötajatest ja nende raskest elust. Et ei tohi põdeda kui vaim peale ei tule ja ei suuda midagi head kirjutada. See pole kirjutaja süü, vaid vaimu.
Janine Benyus videos biomimikrist ja looduse eeskujudest leiutamises. Kui midagi tahad teada, siis küsi looduselt.
Jaan-Olle Andressoo rääkis geenidest, arengust ja vananemisest. Kui inimesed ei elaks nii vanaks kui nad praegu elavad, siis poleks neid eriti ravida ka vaja. Kuna aga keegi ei taha surra nii noorelt kui loodus seda ette näinud on, siis tuleb igast kummalisi haigusi õppida tundma. Üht võimalikku dopamiinipõhist Parknsoni tõve ravimeetodit ta avaldada ei saanud, sest see pole veel patendeeritud. Näh. Kurat, see patendeerimine pärsib teaduse arengut ja teadmiste levikut.
Olev Poolamets pole selgelt harjunud nii lühidalt rääkima ja seetõttu oli ta jutt veidike hektiline. Eelmisel aastal kevadkoolis rääkis ta üle kahe tunni jutti näiteks. Rääkis rääkimisest, meestest, mehelikust sissepoole ja oravrattas elamisest, oma tervisest (mitte)hoolimisest ja seksuaalsusest. Kõik ju teavad kuidas tervist hoida, aga paljud ei tee seda. Mõned ootavad imet mis naksuga kõik korda teeks.
Viimasena sai sõna Ants Paju, kes natuke arvustas konverentsil ettekantut ja siis rääkis endast. Kuidas ta oli 47 päeva surnud jms.
Üldiselt oli väga hea, emotsionaalne. See ühesuunalisus oligi suurim puudus. Kui oleks mitmepäevane konverents, siis oleks muidugi lahedam. Seepärast arvan, et TalveAkadeemia on parem. Järgmine TEDx on veebruaris Tartus ja seal on plaanis modifitseeritud avatud ruumi meetodil toimuvad pausid. Normull. Areng on ikka hea. Siis saab areneda ja areneda ja lõpus jälle samasse kohta välja jõuda. Seepärast loodangi, et Eestis saavad veel mitmed taolised konverentsid toimuma.